Cortinarius rubellus
Mida te peaksite teadma
Cortinarius rubellus on Euroopas ja Põhja-Ameerikas levinud seeneliik Cortinariaceae perekonnast. Kuulub perekonna piires Orellani-nimelisse rühma, mis kõik on väga mürgised - nende söömine põhjustab neerupuudulikkust, mis on sageli pöördumatu. Seen on üldiselt pruunist kuni pruunini üleüldiselt pruunikas.
Lõuna-Inglismaal ja Walesis leidub harva, kuid põhja poole minnes muutub see seen üha levinumaks; Skandinaavias ja teistes Põhja-Euroopa mandriosas on see seen väga levinud.
Sarnane liik Cortinarius limonius, samuti mürgine, värvus on eredamalt oranžikas. Cortinarius orellanus on vähem koonilise korgiga ja kasvab lehtpuude lähedal.
Muud nimed: Surmavõrgukübara.
Seente identifitseerimine
Mütsike
Karva-pruunist kuni oranžini ulatuv müts on algul kumer, küpsemisel lamedamaks muutuv, kuid säilitab kerge või mõnikord ka tugeva umbo (tavaliselt teravam kui umbo, mis mõnikord esineb ka Cortinarius orellanus); selle pind on kuiv ja kergelt koorunud.
Kaane läbimõõt on täies ulatuses välja kasvanud kujul tavaliselt 4-8 cm ja selle serv on sageli isegi täisküpsetel isenditel kergelt maha veeretatud.
Gills
Noortel isenditel on kurnad, mida katab kortina (võrkjas loor), mis on alguses kahvatukollased, kuid muutuvad spooride küpsemisel roostepruuniks.
Vars
Tihtipeale on vars pigem kergelt kumer kui sirge, tavaliselt on see veidi heledam kui kate ja tavaliselt on selles säilinud punase värvusega kiud, see on kiuline ja koonerdub veidi põhja poole. Varred on tavaliselt 7-15 mm läbimõõduga ja 5-10 cm kõrged ning tavaliselt on neil iseloomulik kollakas käärmekarva sarnane muster.
Mürgisus
Cortinarius rubellus'e ohtlikkus tunnistati esmakordselt 1972. aastal Soomes, kus esines neli mürgistusjuhtumit, millest kaks põhjustasid püsiva neerupuudulikkuse. 1979. aastal mürgitati kolm Šotimaa põhjaosas puhkavat inimest, kes pidasid seda ekslikult kukeseeneks.
Kaks kolmest vajasid neeru siirdamist. Rootsis mürgitati aastatel 1979-1993 kakskümmend kaks inimest, kellest üheksa vajasid neerusiirdamist pärast neerupuudulikkuse lõppstaadiumi (ESRF). Söödavate liikide hulgas, millega nad seenele ekslikult sarnanesid, olid Craterellus tubaeformis ja Hygrophorus liigid, samuti kukeseened.
Craterellus tubaeformis't saab eristada pigem selle järgi, et tal on korgukujuline kate ja kaane allservas on harjad, mitte lõpused. 1996. aastal sõi üks inimene Austrias seda maagilisi seeni otsides.
Nicholas Evans, raamatu "The Horse Whisperer" autor, tema abikaasa Charlotte Gordon Cumming ja veel kaks sugulast said 2008. aasta septembris kogemata mürgituse, olles tarbinud surmavaid võrkpähkleid, mida nad puhkuse ajal kogusid. Evans oli eeldanud, et tegemist on cepsiga, kuid jättis tähelepanuta, et seentel on pigem lõpused kui poorid.
Kõigile neljale ohvrile teatati, et nad vajavad tulevikus neerusiirdamist. Mitu aastat hiljem sai Evans oma tütre Lauren'i poolt annetatud neeru. Ülejäänud kolm said lõpuks pärast doonorite otsimist siirdatud, kuigi Charlotte oli söönud vaid kolm suutäit seeni; nad aitasid kaasa heategevusorganisatsiooni Give a Kidney loomisele.
Taksonoomia ja etümoloogia
Cortinarius rubellus kirjeldas ja nimetas Mordecai Cooke 1887. aastal.
Cortinarius rubellus'i sünonüümid on Cortinarius speciosissimus Kühner & Romagn ja Cortinarius orellanoides Rob. Henry.
Üldnimetus Cortinarius viitab osalisele loorile ehk cortinale (mis tähendab kardinat), mis katab lõpuni küpse ebaküpsete lõpuste puhul. Cortinarius'e perekonnas moodustavad enamik liike pigem osalise loori kui tahke membraani, mis ühendab varre ja mütsi ääre vahelist peent radiaalsete kiudude võrku.
Allikad:
Foto 1 - autor: Andreas Kunze (CC BY-SA 3.0 Unported)
Foto 2 - Autor: Henry: Andreas Kunze (CC BY-SA 3.0 Portimata)
Foto 3 - Autor: F: Danny Steven S. (CC BY 3.0 Unported)
Foto 4 - Autor: M: Andreas Kunze (CC BY-SA 3.0 Unported)
Foto 5 - autor: James Lindsey (CC BY-SA 2.5 Geneeriline)
